Kaks sõpra, matemaatik ja filosoof, lähevad õhtujuhiks kuulama ühte kuulsat kontserti. Enne kontserti jõid nad natuke veini ja mõnulevad meeldivas vestluses. Kontserdi alguses sõidab orkester mängima Beethoveni 9. sümfooniat. Sõbrad kuulavad huviga ja nautivad muusikat täiel rinnal.
Beethoveni mõju
Beethoveni 9. sümfoonia viimase liikumise ajal, mil kuulda on kuulsat “Ode Joy” meloodiat, ohkab filosoof ja ütleb: “Oh, see on lihtsalt jumalik. Beethoven on tõesti suutnud tabada inimese eksistentsi olemust oma muusikas. Ta on osanud väljendada midagi, mida sõnadega ei saa.”
Matemaatika argumendid
Matemaatik noogutab ja ütleb: “Jah, Beethoven on tõesti andekas. Aga kui aus olla, siis tema muusika on lihtsalt üks jada helilaineid, mis on erinevates sagedustes. Need sagedused on matemaatiliselt määratud. Tegelikult saab kõike selle taga seismas olevat matemaatikat kirjeldada.”
Filosoofi vastuväide
Selle peale filosoof naeratab ja vastab: “Noh, kõike võib ju matemaatiliselt kirjeldada, aga see, kuidas me neid helilaineid tajume, on palju enamat, kui lihtsalt numbrid. Me tunneme muusikat. See toob meile rõõmu, valu, võib-olla meenutab see meile mineviku mälestusi. Meid mõjutab see emotsionaalselt. Matemaatika ei suuda seda seletada.”
Nad naeravad mõlemad ja nõustuvad, et nende vaated on erinevad, kuid nad nautivad mõlemad kontserti ja hindavad Beethoveni meisterlikkust.
Märksõnad: “Beethoven”, “muusika”, “matemaatika”, “filosoof”, “kontsert”.