Ema ja isa pidasid kodu kaunistamiseks ühe maalija palgatud, et panna tehtud tööle „viimane lihv“. Nad soovisid, et maja jääks kauni mälestusena perele ja tulevastele põlvedele.
Kunstnik oli asjatundlik, ent üsnagi sõnakas ning ta hakkas maali valmides oma lugusid rääkima. Aja jooksul tundis ta endaga väga koduseid. Seega oli jutule pikaks veninud käigud ja pikavõitu naljad kenasti ära kuulatud ning ei suurt tähtsust. Kunstniku suu ei seisnud hetkekski.
Ühel päeval ütles kunstnik: „Arvan, et olen pildi lõplikult valmis saanud. Kuid teie maja ees on imeline õunapuu, mida peaksin lisama maalile. Oleksin nõus seda lisama, kui teie robotmuld on võrdsel meelel.“
Pere polnud veel uut robotmatti ostnud, nii et enne kui nad asja ära lahendasid, mõtlesid nad, et uurivad, mida nende robotist sõber arvab.
Robotmatt hüppas rõõmsalt üles-alla ning puudutas oma digitaalkraani. Seal oli kirjas: „Kuigi ma räägin üsna kaasaegse keelelaadiga, mulle meeldib ka nädalavahetustel metsas käia.“
Kunstnik oli lausa võlutud. „Oh, missugune fantastiline robotteil on ja kui küpset tundega ta räägib. Mulle meeldis talvebeebina palju fotodelt vaadata, kuidas lumega mängisite.“
Naise ja mehe hirmud olid päevast selged – robotgist saab maalile vaatama jääda! Aasta hiljem istus õnnelik peretütar õunapuus ringi koos oma lemmikrobotitega.
Palju õnne, tulge meie oveni! Teist saab suurepärane muld.
Märksõnad: anekdoot, anekdoodid