Kaks kalameest istuvad paadis ja nopivad kala pärast kala. Äkki üks neist tõmbab välja kuldkala. Kuldkala ütleb: “Kui te mind vette tagasi lasete, täidan teie kolm soovi!” Esimene kalamees kohe hõiskab: “Tore, ma soovin, et terve järv oleks õlut täis!” Kõps! Nende ümber olev vesi muutub õlleks.
Teine kalamees vaatab esimest kurja pilguga ja ütleb: “Sul läksid nüüd küll ajud joomisega päris pehmeks. Nüüd, mu sõber, jääme paadiga igavesti siia kinni. Ei ole vett, milles sõuda!”
Esimese kalamehe nägu läheb näost punaseks ja ta palub kuldkalalt: “Vabandust, mul läks pea kuumaks. Tehkem nii, et järv muutuks jälle veeks.”
Zap! Vesi on tagasi. Teine kalamees vaatab esimest sügava kergendusega ja ütleb: “Nüüd, kui sul veel üks soov jäänud on, kas võiksid palun olla targem ja nõuda midagi mõistlikku?”
Esimese kalamehe silmad särasid: “Okei, nõustun. Ma soovin, et me närvid oleksid rauast ja nahk oleks nii kõva, et see anderks ehitisraamatu.”
Kala vangutas pea, suur kõmakas käis ja… – paat oli täis kahte suurt tooli.
“Sa oled tõeline sõber,” ütles teine kalamees. “Nüüd võime ilma igasuguste hirmudeta kalastada!”
Anekdoodi märksõnad: “kalamehed”, “kuldkala”, “soovid”, “õlu”, “järv”