Kord oli ühes suures toidupoes naine, kes oli ülimalt mures, sest ta oli ära unustanud oma käekoti koju. Kuna käekotis olid kõik vajalikud pangakaardid ja sularaha, siis ta oli sunnitud kõik soovid poes tagasi jätma.
Häbelikult lähenes ta samas toidupoest möödunud mehele ja ütles: “Vabandage häirimast, aga kas võiksite aidata? Ma olen oma käekoti külla unustanud ja mul pole võimalust maksta. Kas oleksite lahke mees ja ostaksite mulle need asjad, mida ma soovin?”
Mehe näol ilmus kaval naeratus. Ta vastas: “Loomulikult, kallis proua, mul pole probleemi teid aitamisega. Kas saaksite mind viisakusest äkki oma autoks nimetada?”
“Kuidas palun?” küsis naine üllatunult.
“Jah, näete, et ka mina olen oma rahakoti koju unustanud. Kui ma ostan teile toidu, siis teeme tehingu – te kasutate mind kui oma autot ja sõidate mind koju. Nii oleme mõlemad abiks üksteisele!”
Naine oli nii üllatunud mehe nutikusest, et ta nõustus. Nad käisid poes ja mees maksis kõik naise soovid. Siis, autosse minnes, andis naine mehele teada, kuhu ta sõidab.
Mees sõnas: “Kahjuks ma ei saa auto roolis rääkida, seega pidage palun oma mobiiltelefoniga navigatsiooni, kust saan pöörelda.”
Suuresti hämmastununa teatas naine, et ka tema telefon jäi koju. Siiski otsustasid nad riskida ja sõitsid mehe märguannetega, paludes möödujate abi sihtkohani jõudmiseks.
Lõpuks nad jõudsid mehe koju, kus naine maksti mehele tagasi ning tänas oma abistaja eest.
“Vabandust, kui oli veidrat sõidukogemust, aga ma tänan teid, et te mulle nii lahke olite,” ütles naine mehele.
“Samas siin,” vastas mees naeratades. “See oli minu jaoks täiesti uus kogemus, aga võib-olla õppisin ma midagi täna päevas.”
Märksõnad: käekott, poes, abivalmidus, nutikus, auto, navigeerimine