Üks päev küsis hiir kassilt: “Miks te kassid alati nii salapäraselt naerate?”
Kass vaatas hiirt, naeratas veel laiemalt ja ütles: “Sest me teame midagi, mida teie, hiired, ei tea.”
Hiir muutus väga uudishimulikuks ja nõudis teada: “No, räägi siis, mida te teate?!”
Kass muigas ja vastas: “Ei saa, see on kasside saladus!”
Mõni päev hiljem kohtas hiir jälle kassi, kes endiselt salapäraselt naeris. Hiir ei suutnud enam vastu panna ja ütles: “Olgu, ma annan sulle tüki juustu, kui sa mulle õpetad, kuidas naerda nagu kass.”
Kass nõustus ja õpetas hiiresõbrale kassinaeratuse.
Järgmisel päeval läks hiir koos uue naeratusega mööda metskitsi ja nad kõik pagesid hirmuga. Hiir arvas, et on leidnud viisi, kuidas kõiki endast eemal hoida.
Õhtul kui hiir uhkelt oma uue oskusega ringi hiilis, sattus ta kohtuma öökulliga, kes vaatas teda ja küsis: “Miks sa, väike hiireke, niiviisi naeratad?”
Hiir vastas suure uhkusega: “Sest ma tean midagi, mida sina, öökull, ei tea.”
Öökull vaatas hiirt tarkade silmadega ja lausus: “Ja mida sa siis tead, väike sõber?”
Hiir vastas enesekindlalt: “See on saladus!”
Öökull noogutas ja ütles: “Noh, kui see on saladus, siis ma ei küsi rohkem. Aga kas sa tead, mida mina tean?”
Hiir raputas pead ja öökull vastas: “Ma tean, et kasside naer on viimane asi, mida hiir kuuleb enne kassi kõhtu sattumist.”
Hiir põgenes kiiresti ja otsustas, et edaspidi hoiab ta oma saladused endale ja unustab kassidelt õpitud trikid.
Märksõnad: “hiir”, “kass”, “saladus”, “naer”, “öökull”