Valge jänes hüppas metsas ringi, kui nägi karu sügavas mõttes istumas. Uudishimulikuna lähenes jänes karule ja küsis: “Millest mõtled, karu?”
Karu vastas aeglaselt: “Ma mõtlen, miks jänesed on alati nii valged.”
Jänes mõtles hetke ja siis vastas: “Ehk sellepärast, et me oleme tarkade valikute tulemus?”
Karu naeris ja vastas: “Või äkki sellepärast, et me pole veel vestelnud?”
“Aga me ju vestlemegi praegu,” imestas jänes.
Karu noogutas ja sõnas: “Tõsi, aga alles nüüd märkasin, et sa pole enam nii valge.”
Jänes vaatas enda alla ja nägi, et oli istunud marjapõõsas ja tema karv oli nüüd punane. “Oh sa poisike,” pomises jänes ja hüppas minema, samal ajal kui karu naeris südamest.
“Valge jänes”, “karu”, “vestlus”, “mõtisklus”, “marjapõõsas”