Üks varblane lendas täiel rindel korrusmaja seina vastu ja kukkus teadvusetult alla. Õnneks oli sügis ja sügislehed olid juba maha langenud, olles varblasele pehmeks maandumiskohaks. Kohkunud ja külmetav varblane jäi lehtede vahele lebama, taastumas ehmatusest.
Möödus veidi aega ning üks lehm tuli sellesse kohta ja laskis varblase peale käia suure sooja pärtsu. Varblane leidis end nüüd kuumast lehmakakast. Esimene ehmatusega kaasnev külmatunne asendus sooja ja mugavusega ning varblane tundis end jälle hästi. Tegelikult tundis ta end nii hästi, et hakkas rõõmsalt sädistama.
Mööda kõndis kass, kes kuulis varblase sädistamist. Ta tuli lähemale, kaapis veidi lehmakakat eemale ning tõmbas varblase välja. Varblane mõtles, et nüüd on ta pääsenud ja ta võib peagi jälle vabalt lennata. Kuid kahjuks… kass sõi ta ära.
Anekdooni moraal: Mitte igaüks, kes sind stast välja tõmbab, pole su sõber. Ja mitte igaüks, kes sind stta tõmbab, pole su vaenlane. Ja kui sul läheb hästi, isegi kui sa oled psas, hoia parem suu kinni!*
“Märksõnad”: “varblane”, “lehed”, “külm”, “lehm”, “soojus”, “kass”, “sädistamine”, “moraal”