Oli kord üks lugupeetud professor, kes armastas kohvi üle kõige. Ta jõi seda hommikust õhtuni, tööl ja kodus, sõpradega kohtudes ja üksinda olles. Kahjuks oli tal aga mõnikord raskusi, mäletamaks, kus ta oma kohvitassi viimati jätnud oli.
Kohvitass ja kaduvus
Ühel päeval hakkas professor töökohal otsima oma kohvitassi, mida ta oli just hetk tagasi nautinud. Ta otsis läbi kõik oma labori sahtlid, riiulid ja kapid, aga tass jäi leidmata. Nähes nõutud professorit, tuli tema assistent talle appi. Nad otsisid mõlemad tulutult, kuni assistent lõpuks leidis tassi hoopis professori kõrva tagant!
Õppetund
Professor vaatas teda mõistatava pilguga ja ütles: “Ah see, ma panin ta sinna, sest ma tahtsin kohvitassiga eksperimenti teha, aga unustasin, mida.” Seejärel mõtles ta veidi ja ütles: “Ach, nüüd mäletan! Tegelikult tahtsin ma testida, kas tassi ära panemine kõrva taha aitab mul paremini mäletada, kus ma ta viimati jätsin. Nagu näha, ei töötanud see eriti hästi.”
Seejärel võttis ta tassi, tehtud järeldustesse noogutades, ja kõndis minema, jättes oma assistendi muiatades maha.
Märksõnad: “professor”, “kohvitass”, “eksperiment”