Mari oli otsustanud veeta lõbusalt oma nädalavahetust maapiirkonnas. Ta laadis auto täis piknikuks vajalikke asju ja asus teele.
Jõudnud kohale, mõnules Mari hetkekeset looduse rüpes, nautides päikest ja suurepärast vaadet. Äkki märkas ta maalähedaselt hääletavat kukke. Ta otsustas, et võtab kukke endaga koju kaasa, sest kukk võiks tema linnakorteris ju ikka olla.
Järgmisel päeval ärkas Mari kukkuriuki häältest. Ta tahtis ekskursioonile minna kohalikku talusse ning võtta kukke kaasa. Kui ta tagasi jõudis, oli kukk kadunud. Mari otsis kukke igalt poolt, kuid kusagil polnud teda näha.
Õhtul oli Mari sunnitud kukke otsima igast kohast, mida ta oli külastanud. Pärast mitmeid tunde jagelemist oli kukk lõpuks ilmunud – justkui miskite ninakate vembumeeste katse näiliselt jätta Mari kuketa!
Järgmisel päeval tagasi linnas, rääkides oma sõpradele seiklusest, küsisid nad naerdes, et millise heaendelise nime oli Mari oma kukule andnud?
Mari mõtles hetke ja vastas: “Kukk Taibuks!” 🐓
Märksõnad: anekdoot, anekdoodid