Oli kord ühes talupoegade külas elevant, kelle nimi oli Ilmar. Ta oli oma suuruse tõttu külaelanikele väga hirmutav ning seetõttu ei julgenud keegi temaga suhelda.
Ühel päeval otsustas külla saabunud rändtsirkus oma etendusega talupoegade külastust tasustada. Juhus tahtis nii, et elevant Ilmar oli selle tsirkuse tähtnumber. Inimesed kogunesid aina juurde, et näha imelist looma, mida seni vaid kaugelt oli kardetud.
Etenduse alguses tegi tsirkusekunstnik ühe triki, mille käigus rakendas ta Illmarile kaelarihma. See oli kogu elu esimene kord, kui keegi julges elevandile nii lähedale minna. Talupoegade suu vajus lahti, kui nad nägid, et loom oli tegelikult sõbralik.
Niisiis, etendus läks edasi ja Illmar lasi teha endaga kõiksugu trikke. Ta tantsis, patsutas publiku liikmeid oma suurelt väänlevatelt käppadelt ning keerutas trumlit, mis ärkas ellu tänu tema võimsaõladele.
Peale etendust pidasid külaneiud Ilmat küllaltki huvitavaks. Nad tahtsid teda ise oma silmaga näha ja talle lähedale astuda. Külaelanike ja seal käinud turistide hüsteeria lendas õhku nagu elevandimokkade tuulega kaasa viidud suurfännide plirtsatus.
Mulle see lugu meeldis, kuna see rõhutas ühelt poolt hirmu ja ettekujutusi ning teisalt näitlikustas, kuidas hirmel pole tegelikult alust. Huvitav on ka see, kuidas inimesed suudavad muutuda, kui nad avastavad oma hirmudest väljakasvamise võimaluse.
Märksõnad: elevant, tsirkus, hirm, talupojad, külavanem.