Oli kord metsas kaks parimat sõpra – karu ja jänes. Nad olid kokku leppinud, et jooksevad igal hommikul võidu päikesetõusu vastu. Lubasid, et sõltumata sellest, kes võidab, jäävad nad sõpradeks ja ei hakka kunagi teineteist solvama.
Ühel hommikul, kui käes olid talvised külmakraadid, kogunesid kõik metsaelanikud vaatama järjekordset võistlust. Karu oli enesekindel, jänes aga väga mures – ta kardab külma ja külmumist.
Karu sõitis nagu tuul, aga järsku tundis ta midagi soojendavat. Ta uuris oma suure musta karvase kere ja märkas, et ta on märjaks saanud: jänese piss oli talle peale pritsinud. Jänes oli nii hirmunud, et pissis kogemata enda peale!
Karu naeris kõva häälega ja kõik metsaelanikud liitusid, kuid jänes ise ei läinud närvi, vaid jätkas jooksmist. Ta lõpetas võistluse esimesena.
Hiljem selgitas ta: “Ma ei saanud külmuda oma enda pissis, seega jooksin ma kiiremini ja paremini!”
Kõik metsaelanikud olid nõus, et ta oli ausalt võitnud. Ja karu, selle asemel, et olla vihane, kallistas teda ja ütles: “Sa oled tõeline sõber!”
Märksõnad: “karu”, “jänes”, “metsaelanikud”, “võistlus”