Öösel looduses jalutades näeb matkaja, kuidas kuu kõrgel taevas paistab ja ümbritsevat maastikku kahvatus valguses kümbleb. Ta jääb hetkeks seisatama, et ilusat vaadet imetleda, kui korraga kostab talle kõrva sosin: “Kas sa oled näinud mu sokke?”
Matkaja vaatab ümber, kuid näeb ainult varjusid ja puude lehti, mis õrnalt tuules kahisevad. Sosin kordub: “On siin keegi, kes on näinud mu sokke?”
Seepeale matkaja, jätkuvalt veidi segaduses, vastab: “Ei, pole näinud. Aga kellele ma üldse räägin?”
Kuuvalgusest astub välja nukker päkapikk ja ohkab raskelt: “Mina olen. Täiskuu ajal päkapikud pesevad oma sokke, aga mina kaotasin omad ära ja nüüd pean paljajalu tagasi koju kõndima.”
Matkaja ei suuda naeru pidada ja ütleb: “Noh, tuleb välja, et täna öösel pole ainult kuu, vaid ka päkapikkude varbad paljad!”
Märksõnad: “matkaja”, “kuuvalgus”, “päkapikk”, “sokid”