Üks grafitikunstnik, programmeerija ja poeet saavad kokku, et korraldada ühine kunstinäitus. Kunstinäitusel külastab nende töid üks vanaema, kes on väga huvitatud kaasaegsest kunstist. Ta vaatab mööda seinu täis juhuslikke värviplekke, keerulist koodi ja sügavaid luuletusi ning imestab, kuidas neis kõigis peitub omaette ilu.
Vanaema lähenes grafitikunstnikule ja küsib: “Kallis nooruk, mis on sinu teose nimi?” Grafitikunstnik vastab: “See on ‘Ürgne Kaos’, see sümboliseerib ühiskonna sisemist segadust ja korratust.”
Seejärel läheb vanaema programmeerija juurde ja küsib sama küsimuse. Programmeerija ütleb: “Mina nimetasin oma teoseks ‘Koodi Tagajärg’, see esindab infotehnoloogia ajastu keerukust ja selle mõju meie elule.”
Lõpuks läheb vanaema poeedi juurde ja küsib, mis nime kandis tema teos. Poeet naeratab salapäraselt ja ütleb: “Ah, minu luuletus on ‘Tõeline Tühjus’ ja see käsitleb inimese otsingut tähenduse järele tühjuses.”
Pärast ringkäiku mõtleb vanaema natuke ja omaette muigab: “Kunst on tõesti subjektiivne – ma oleks läinud hoopis praktilisema lähenemisega ja nimetanud kõik need kolm teost ‘Kirjuta ilus nimi’.”
Märksõnad: “kunstnik”, “programmeerija”, “poeet”, “vanaema”, “nimi”