Ühel päeval koputab väike küülik metsa sees asuva karu koopa uksele. Karu avab ukse ja küülik ütleb viisakalt: “Tere, kas teil on hetk aega rääkida meie Jumala ja Päästja kohta?”
Karu, kellel oli plaanis just lõunauinak teha, ohkab sügavalt ja vastab: “Ausalt öeldes pole, väike küülik.”
Küülik noogutab mõistvalt ja ütleb: “Pole probleemi! Ma tulen siis mõnel teisel ajal tagasi. Kaunist päeva!” ja ta hüppab rõõmsalt minema.
Järgmisel päeval, täpselt samal ajal, koputab küülik uuesti koopa uksele ja kui karu avab, küsib samasuguse entusiasmiga: “Tere! Kas ma saaksin nüüd teiega rääkida meie Jumala suurest armastusest?”
Karu, tundes juba ärritust, vastab veidi kärkides: “Ma ütlesin sulle juba eile, et ei ole huvitatud, küülik.”
Küülik naeratab, tänab viisakalt ja ütleb: “Selge, selge. Vabandan tülitamise pärast. Näeme varsti!” ja hüppab taas minema.
Viimasel päeval otsustab karu varakult üleval olla, valmistudes küüliku kolmandaks visiidiks. Kell lööb sama aega ja jälle koputus uksele. Kui karu ukse avab, on seal küülik, kes kohe alustab: “Tere! Kas…”
Karu ei lase tal lõpetada ning küsib kurjalt: “Miks sa mind igapäevaselt jälitad?”
Küülik vastab: “Mis te teeksite, kui teil oleks igavene elu ja kõik maailma aeg?”
Milles karu vastab: “Ma magaksin rahus ilma segamiseta.”
“Mis on täpselt see, mida ma üritan teile selgitada,” ütleb küülik naeratades. “Aga on üks pisike detail – ma jagan seda uudist nendega, kes ärkavad!”
Märksõnad: “küülik”, “karu”, “mets”, “koopauks”, “Jumal”, “entusiasm”