Üks keemikuõpilane oli alati rohkem huvitatud kirjandusest kui keemiast. Kuid siiski, ta järjekindlalt üritas neid kaht segada. Ükskord, loengus, õppejõud küsis talt: “Kui kiiresti reageerib naatrium vee kans.” Noormees mõtiskles hetke ja vastas siis luuletusega:
“Naatrium vees, oh nii kiirelt lä’eb,
Rõõlustab südant, mis keemiat nä’eb.
Ent kuule, õppejõud, ma palun sind väga,
Kas luuletades, saab keemiast jääda?”
Õppejõud naeris ja vastas: “Poiss, su luule on kaunis, kuid tavatu, ent keemia on teadus, mitte luule. Aga sinu julguse eest, võta viis pluss.” Sellest ajast alates sai noormees tuntuks kui “luulev keemik”.
Märksõnad
“keemik”, “luule”, “naatrium”, “õppejõud”