Kaks pikaaegset sõpra – John ja Mike – istuvad väljas pubi terrassil, jutustavad elust ja uudistest. Kuuma päeva järgi on õlu hästi külge läinud ja mehed on jõudnud filosoofiliste teemadeni.
“John,” ütleb Mike köhatades, “Sa oled alati olnud minu jaoks mõistatus. Kuidas sa ometi kõiges alati nii õnnelik oled? Sa ei kurdagi, ei näe kunagi vaeva millegagi, aga asjad kukuvad sulle alati jalgu.”
John naeratab laialt ja asetab lõbusana oma õnneõlle pudeli lauale. Ta sätib end oma tooli selja vastu ja vaatab mõtlikult taevasse. Pärast hetkelist vaikust, hakkab ta rääkima oma õnnepõrsa teooriast.
“Mike,” alustab ta salapäraselt, “Sa oled kuulnud mu õnnepõrsa teooriast?”
Mike raputab üllatunult pead, naeratab ja tõstab kulmu, “Õnnepõrsa mis?!”
John naerab ja alustab: “Noh, atmosfäär on täis nähtamatuid õnnepõrsaid. Kui sa nendesse usud, siis hakkavad nad justkui magnetina hea õnne su poole tirima. Sa lihtsalt pead endale ette kujutama, kuidas nad sind ümbritsevad, ja pead uskuma, et nad töötavad sinu heaks. See pole muud, kui positiivse mõttejõu teooria, aga minu jaoks on õnnepõrsad lihtsalt natuke lõbusam kujund.”
Mike vaatab mõnda aega Johni, suu lahti, ja hakkab siis valju häälega naerma. “Sul on tõesti kruvid lahti!” hüüatab ta naeru vahele.
John ainult naeratab ja võtab veel ühe lonksu õlut. “Õnnepõrsad või mitte – ma olen õnnelik ja see on ainus, mis loeb.”
Märksõnad: “Õlu”, “sõprus”, “õnnepõrsas”, “teooria”, “filosoofia”.