Kord läks ratsanik metsas matkama. Samal ajal oli metsas ka kulkur. Ratsanik nägi eemalt kulkuri jalutamas ja läks tema poole. Ta lähenes kulkurile ja küsis:
“Kuhu sa lähed, mees?”
Kulkur vastas poolenisti naeratades:
“Ma ei tea, kuhu ma lähen. Ma lihtsalt kulgen.”
Ratsaniku meelest tundus see vastus ebatavaline, nii ta ütles:
“Teadmatus ei ole hea, võiksid oma tee kindlaks määrata.”
Kulkur naeratas nüüd laiemalt ja vastas:
“Kas sa tead, kuhu sa ise lähed?”
Ratsanik oli korraks segaduses, kuid vastas lõpuks:
“Muidugi tean. Ma olen teel linna.”
Kulkur küsis peale hetkelist vaikust:
“Kuid kas sa tead, mis su teel ette tuleb?”
Ratsanik jäi mõtlikuks. Ta mõistis, et kulkur on õige. Me võime teada, kuhu me läheme, kuid kunagi ei tea me, mis meid tee peal ees ootab.
Märksõnad: “ratsanik”, “kulkur”, “mets”, “teadmatus”