Lühike, aadliklassi kuuluv õpetaja tuli ühel päeval klassi ja alustas järjekordset ajaloo tundi. Ta oli terve päeva olnud morn ja tõsine ning tema väsimatu õpetamisenergia polnud õpilased märganud naeratust tema näol.
“Miks sa alati nii tõsine oled, õpetajaproua?” küsis üks julgemaid õpilasi.
“Ajalugu on tõsine teema,” vastas õpetaja ilma naeratuse või naljata, “kuid kui soovite, võin teile rääkida naljast, mille kuulsin ühelt mu sõbralt.”
Õpilased jäid ootama, põnevil, et kuulda, millise nalja nende õpetaja räägib.
“Noh, naljaks on see. Minu sõber läks ühte tätoveerimissalongi ning kuna ta on väga huvitatud ajaloost, otsustas ta lasta tätoveerida endale pildi ajaloolisest isikust. Ta ütles tätoveerijale, et ta tahab oma seljale pilti piiskopist. Tätoveerija aga tegi väikese vigase kuulmise tõttu tätoveeringu hoopis kala pildiga. Sõber oli maruvihane ja küsis, miks ta sai tätoveeringu kalast, mitte piiskopist. Ja tätoveerija vastas rahuliku enesekindlusega ‘Teadsin, et mõlemad on mingi seotud vee ja pühadusega!’”
Õpilased lõid kõigi ootuste vastaselt naerma. Nad ei oodanud, et nende tõsise õpetaja suust tuleb nii lõbus nali. Kahjuks ei muutnud see anekdoot õpetaja enda loomust, kuid õpilaste päeva tegi see kindlasti rõõmsamaks.
Märksõnad: “õpetaja”, “nalja”, “ajalugu”, “tätoveering”